"Nad viisid nüüd Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta. Aga oli varahommik. Ja nad ise ei läinud kohtukotta sisse, et nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat" 

Joh 18:28

Jumala rahval oli pärimuse järgi mitmeid asju, mis võisid inimest rüvetada. Piiblist selgub, et selleks oli näiteks surnu või haua puudutamine, Joh 18:28 järgi aga ka kohtukotta minek. Paistab, et juudid muretsesid oma puhtuse pärast väga! Tsiteeritud sündmuses aga tuleb erilise teravusega esile konflikt, mis oli tingitud juutide ilmeksimatust võimest tõsta esile ebaolulist ning jätta kõrvale oluline. Kuidas muidu seletada nende püüdlikkust tehniliste detailide jälgimisel (puhastusnõuete pidamine), lastes endast mööda tõsiasja, et see, kelle nad just olid hukkamiseks võimude kätte toimetanud, oligi seesama Jumal, kes inimesi pühitses. Selle suhtes oli Jeesus ise juudi usujuhte juba varem hurjutanud sõnadega: "Häda teile, te sõgedad teejuhid, kes te ütlete: "Kes iganes vannub templi juures, selle vanne ei loe midagi, kes aga iganes vannub templi kulla juures, see on kohustatud vannet täitma." Te rumalad ja sõgedad! Kumb on suurem, kas kuld või tempel, mis kulla pühitseb?" (Mt 23:16-17) 

Muretsedes teisejärgulise pärast, jäi oluline tahaplaanile. Nii võib juhtuda, kui elav usk asendub rutiini ja rituaalsete toimingutega. Olgu meil alati elavat usku, et me ei takerduks eksitusse!