"Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus on su aare, seal on ka su süda." (Mt 6; 20-21)

Kogumise juures on olulised 2 asja: aeg ja püsivus. Mida varem oma "puudust" märgata, seda varem on võimalik hakata seda likvideerima. Usun, et mitmetel meist on elus olnud juhus, kus oleme ebameeldivat asja aina edasi lükanud ning siis mõne aja möödudes mõelnud, et kui oleks kohe probleemi lahendama asunud, ei oleks seda praeguseks enam. Nüüd on aeg kulunud, mina aga ikka samas seisus. Siin on oluline roll ajal. Kogumine on aeglane, kuna oma olemuselt on see väikeste koguste kõrvale panemine, et ühel hetkel omada suuremat hulka. See tähendab ka järjepidevat tegutsemist. Kui ma kaks päeva kogun, aga kolmandal pillan, siis neljanda päeva hommikuks olen ma jälle alguses tagasi. Seega: kogumiseks - kogunemiseks - on tarvis aega. Inimese elu - aeg - maa peal ei ole piiramatu ressurss, meie kõigi aeg väheneb iga edasi tiksuva sekundiga. Võib juhtuda ka nii, et saabub päev, kus me taipame küll oma puudust, kuid ei saa selle likvideerimiseks enam midagi teha, sest aeg on märkamatult ära tiksunud.

Piibel toob loos rikkast mehest välja, kuidas võib minna nendega, kes keskenduvad valedele asjadele ja aegsasti oma vajadust ei märka. "Ja ta ütles: "Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: "Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!"" Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing! Aga kellele jääb siis see, mida sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas." (Lk 12; 18-21)