Jeesus ütleb: "Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit." (Joh 18; 36) Juba maa peal elades teab Jeesus, et tal on kuningriik ja sõjavägi, kes ohu korral selle riigi eest võitleb. Võiks öelda, et ta viibib maa peal justkui turist, kes on mõneks ajaks tulnud uudistajana ühte teise riiki. See tähendab aga, et Jeesus poleks midagi kaotanud, kui ta oleks ristile minemisest loobunud. Ning Piibel näitab, et see võimalus oli tal olemas. Seda, et tema tegu oli vabatahtlik otsus, ütleb ta ise: "...ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel..." (Joh 10; 17-18) Samas oli ristile minek Jeesuse jaoks suur sisemine võitlus: "Aga mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule!" (Lk 12; 50) ning, et tegu on millegi väga tõsisega, seda näeme tema palveheitlusest, kus "...ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks" ning Jeesuse soovist, et võimalusel "see karikas" võiks temast mööda minna. (Lk 22;42-44) Need, kelle jaoks sel hetkel kõik oli kaalul, oleme meie. Jeesuse teistsugune otsus oleks meie jaoks tähendanud igavest lahutatust Jumalast, me oleksime jäänud üksi "...selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega." (Ef 6; 12), kelle vastu meil pole mingit võimalust. See oleks olnud ette kaotatud võitlus. Seepärast siis, et "...te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus." (1. Kor 6; 20)