"Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks." Jh 12; 24-25 Need on Jeesuse sõnad, milles peitub mitu eri tasandi mõtet. Esmalt juhib see meie tähelepanu tõsiasjale, et on tõesti nii, et kui viljaseeme langeb mulda, siis ainus tee jõuda viljapea tekkimiseni, algab idanema minemisest, mis seemne enda jaoks tähendab suremist. Otsesõnu juhtus nii Jeesuse endaga: selleks, et "kanda vilja", avada inimestele tee Isa juurde, pidi ta füüsiliselt ristil surema. Kuna tavalise inimese jaoks see päriselt nii ei toimi, surnud inimene ei saa enam teha ei head ega halba, siis täpsustab järgmine lause, et "suremine" peab inimese jaoks ennekõike toimuma vaimsel tasandil. Inimene peab loobuma oma soovidest ja eesmärkidest Jumala eesmärkide kasuks. Seda täpsustab Jeesus veel järgmises lauses: "Kes tahab mind teenida, peab järgmema mulle." Jh 12; 26. Ka selles oli Jeesus ise meile teenäitajaks, allutades ennast kõiges oma Isa tahtele. On selge, et me ei saa samal ajal minna kahes eri suunas: püüda järgida Jeesust, aga ka omaenese eesmärke, sest "Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist." Lk 16; 13