“Jeesus ütles neile: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.“ Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.””
Johannese 6:27-35
Viie tuhande mehe söötmise ime viie leiva ja kahe kalaga on möödanik. Küll toimus see alles eelmisel päeval. Kuid inimene vajab üldjuhul oma füüsilise ihu tarvis toitu igal päeval ja üheks oluliseks toiduaineks oli kahe tuhande aasta eest, ja on ka tänapäeval, leib. Nii oli see minu lapsepõlves aastakümneid tagasi kui ema küpsetas igal laupäeval nädalase leivavaru, millest pidi jaguma seitsmeks päevaks. Jüngrid on juba läbi tormise öö ja lainetava Galilea järve, kui öösel ilmub neile järvel kõndides Jeesus ja jüngreid valdab hirm ning Jeesus peab neid julgustama: „See olen mina, ärge kartke!“, jõudnud Kapernauma. Järgmisel päeval, leidmata Jeesust paigast, kus oli toimunud hulga söötmise ime, astub rahvahulk paatidesse ja suundub samuti Kapernauma, otsima Jeesust. Jeesus ütleb neile: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid, et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.“ (s 26).
Armsad sõbrad! Inimesed soovivad tänapäeval samuti näha imesid sündimas. Peetakse suuri koosolekuid, tõotatakse igasugust abi ja lahendusi eluolukordadele. Ja nii tihti käiakse ikka ühelt koosolekult teisele. Juudid vajasid toitu oma teekonnal Pühale Maale. Teekonnal, mis oli pikk ja raske ning vaevaline. Jumal toitis neid taevamannaga. Ometigi ka siis vajasid inimesed uut toitu igal päeval. Issand teab inimeste füüsilisi vajadusi, kuid Tema tulek siia maailma oli hoopis teise eesmärgiga. Ta ütleb kuulajatele kõige olulisema tõe: „Mina olen eluleib.Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ (s 35). Milline võrratu perspektiiv! Tulla Jumala Ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse juurde ja sul on võimalus kogeda usu läbi Temasse pattude andestust, lepitust Jumalaga, rahu ja rõõmu oma südames, igavese elu lootust. Seda mitte ainult ühekordselt, Jeesust oma südamesse vastu võttes, vaid see Eluleib saab olema meile toiduks, abiks, teejuhiks meie maisel teekonnal igapäevaselt. Jeesuse kaasaegsed elasid oma poliitiliste ja religioosete suundumuste keskel: saduserid, variserid, kirjatundjad, rabid, preestrid. Paljud Jeesuse kuulajaskonnast ei mõistnud Jeesuse sõnumit igavesest elust ja sellest, et Tema ongi see, kelle Jumal läkitas siia maailma Lunastajaks ja Päästjaks, inimkonna Õnnistegijaks. Ta on Eluleib, mitte see, mida me igal päeval sööme ikka ja jälle, ning ikka tuleb nälg või vähemalt toiduisu peale. Kuid Issandal oli pakkuda igavest eluleiba.
Armsad! Oleme sisuliselt samas olukorras. Maailm meie ümber pakub meile erinevaid lahendusi ja valikuid nii poliitilisi, materiaalseid, naudinguid, ebajumalaid, nn koolitusi jne. Kirikud ja palvelad on veel avatud ja Kristuse järgijad püüavad anda edasi oma kaasaegsetele tõelist sõnumit ja lahendust, mis on Lunastajas ja Päästjas Jeesuses Kristuses. Tema on tõeline Eluleib ja Eluallikas. Issanda kutse kehtib kõigile inimestele ka täna: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.“ (s 51). Kõlab see ehk liiga paljutõotavalt, et olla tõsi? Mitte nende jaoks, kes seda Leiba usus vastu võtavad.
Armsad kaasteelised! Olgu meil igaühel selgus, et saaksime koos Peetrusega ütelda: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.“ (s 68).
Õnnistatud augustikuud ja palvetes teile mõeldes
vanempastor Ruudi Leinus
