Jumal lõi maailma, pani kehtima oma reeglid ja andis kasutusjuhendina pühakirja. Ütles inimesele: "Ma panen teid valitsema oma loodu üle. Kes testis on edukas, see on väärt osalema järgmises, päris reaalsuses." "Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib teie kätte usaldada tõelist? Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile kätte teie oma?" (Lk 16; 11-12) Inimesel on vaba valik, kas ta elab oma elu Jumala juhendi järgi või mitte. Valikuga kaasneb ka vastutus oma otsuste eest. "Ja Issand ütles: "Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: "Mu isand viibib tulles", ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööm ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mis ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada."" (Lk 12; 42-46)

Jumala reaalsus erineb niivõrd maapealsest reaalsusest, et selle tunnetamiseks tuleb meil pidevalt võidelda inimese "loogikast" tulenevate tõrgetega. Kuidas on võimalik, et raskelt haige paraneb otsekohe? Või kuidas tajuda Jeesuse väidet, et "...kes on väärt arvatud tolle ajastu osaliseks...., need ei võta naist ega lähe mehele, sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased..." (Lk20; 35-36). Ometi ootab Jumal, et me juba maapeal olles näeksime reaalsust nö tema silmade läbi, tehes seda usule toetudes: "Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: "Kerki ja kukuta end merre!" ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mida ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!" (Mk 11; 23)

Kui Jumal annab sulle ülesande, kuid kõik tundub viltu vedavat ja miski ei õnnestu, ära kohku: saatan ründab neid, kes on talle ohtlikud! Kes on talle ohtlikud? Jeesus vastab: "Mitte igaüks, kes mulle ütleb: "Issand, Issand!", ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu isa tahtmist, kes on taevas." Mt 7; 21

"Nad viisid nüüd Jeesuse Kaifase juurest kohtukotta. Aga oli varahommik. Ja nad ise ei läinud kohtukotta sisse, et nad ei rüvetaks end, vaid võiksid süüa paasat" 

Joh 18:28

Jumala rahval oli pärimuse järgi mitmeid asju, mis võisid inimest rüvetada. Piiblist selgub, et selleks oli näiteks surnu või haua puudutamine, Joh 18:28 järgi aga ka kohtukotta minek. Paistab, et juudid muretsesid oma puhtuse pärast väga! Tsiteeritud sündmuses aga tuleb erilise teravusega esile konflikt, mis oli tingitud juutide ilmeksimatust võimest tõsta esile ebaolulist ning jätta kõrvale oluline. Kuidas muidu seletada nende püüdlikkust tehniliste detailide jälgimisel (puhastusnõuete pidamine), lastes endast mööda tõsiasja, et see, kelle nad just olid hukkamiseks võimude kätte toimetanud, oligi seesama Jumal, kes inimesi pühitses. Selle suhtes oli Jeesus ise juudi usujuhte juba varem hurjutanud sõnadega: "Häda teile, te sõgedad teejuhid, kes te ütlete: "Kes iganes vannub templi juures, selle vanne ei loe midagi, kes aga iganes vannub templi kulla juures, see on kohustatud vannet täitma." Te rumalad ja sõgedad! Kumb on suurem, kas kuld või tempel, mis kulla pühitseb?" (Mt 23:16-17) 

Muretsedes teisejärgulise pärast, jäi oluline tahaplaanile. Nii võib juhtuda, kui elav usk asendub rutiini ja rituaalsete toimingutega. Olgu meil alati elavat usku, et me ei takerduks eksitusse!